Lavastaja Tiit Ojasoo rääkis kultuurisaates “OP”, et nn keskpaigast on saamas uus ääreala, sest väga palju tähelepanu läheb erinevatele vähemustele. Kuigi see on lavastaja meelest kaunis, siis ta tõdes, et valgetest keskealistest naistest ja meestest ei julge keegi enam rääkida.
5. aprillil esietendus Eesti Draamateatris Ojasoo lavastus “Eneseabiõpik”. Lavastaja tõdes, et on ka ise varajases puberteedieas eneseabiraamatuid lugenud. “Põhilised eneseabiõpikud tasub ikka läbi lugeda, aga suuremad ja tähtsamad enesabiõpikud on ilukirjandusteosed, sest nad kirjeldavad elu. Sul on võimalik “reaalajas” käia koos tegelasega läbi need samad valikud, küsimused. Tunda kaasa endale ja tegelasele,” selgitas Ojasoo.
“Viimase aja eneseabiõpikute buum on kummaliselt ilmselt seotud sellega, et me tahame kõiki asju kontsentreeritult ja hästi kiiresti saada. Sa ei pea trenni tegema, vaid viis minutit neid harjutusi ja oledki juba täiesti vormis või mis iganes. Kolm supertoitu ja tervis tuleb,” naeris Ojasoo.
Lavastusele võttis Ojasoo eneseabiõpiku aluseks sellepärast, et see lubab lavastuse sisse rohkem infot mahutada. “Mulle meeldis see, et nendes on nii palju väikeseid näitelugusid, stseenike siin ja seal. Tänu nendele on võimaik lavastusesse mahutada rohkem informatsiooni kui ühe paari lugu jälgides. Näiteks Martha ja George näidendist “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Me vaatame neli tundi, kuidas nad üks õhtu omavahel tülitsevad. Õpime sellest palju, aga “Eneseabiõpik” toob palju asju ühe probleemi ümber. Vahelduseks tundus, et niimoodi saab rohkem rääkida,” tõdes lavastaja.
Värskes lavastuses liigub Ojasoo äärealalt rohkem keskpaiga poole. “Mulle tundub, et see keskpaik ongi nüüd äärde jäänud. Nii palju tegeletakse ühe ja teise vähemusega – mis on loomulikult väga kaunis –, aga keskealisest valgest mehest ja naisest ei julge keegi rääkida. Mis neil häda?! Aga probleeme ikkagi on,” nentis Ojasoo.
“Jube tore on saada kokku keskealiste näitlejatega kokku ja rääkida keskealiste inimeste probleemidest,” naeris Ojasoo. “Eks see on pigem nali, tegelikult räägime keskeast sellest mõttes, et kui on olnud mingi elukogemus, näiteks suhteprobleemid, mis on lavastuses fookuses. Kes on kokku läinud, kes lahku läinud, kes mida elus üle elanud. Tegelikult on noorematel inimestel samad küsimused. Kuidas pühenduda, mida suhtest oodata, kui palju riskida. Igasugusesse suhtesse minemine on usu ja riski küsimus,” selgitas ta.
Armastust peab Ojasoo aktiivseks olekuks. “See on tegelikult tähelepanelik olemine. Nii enda kui ka oma lähedaste suhtes. Eriti selle lavastuse kontekstis võiks armastust mõista laiemalt. Küsimus ei ole selles, kas sa suudad armastada ühte inimest. Kui sa suudad armasta ühte, siis tõenäoliselt suudad armastada kõiki. Ja kui sa ei suuda armastada kõiki inimesi, siis ei tule tõenäoliselt ka selle ühe inimese armastamine sul välja,” leidis Ojasoo.
Viimasel ajal on Ojasoo teinud tihedat koostööd Eesti Draamateatriga. Seal esietendus 2023. aastal ka “Vend Antigone, ema Oidipus”. “Kus siis veel, tahaks küsida. Draamateatril on produktsioonijõudu, mida Eestis ei ole enam väga palju jäänud, sest paraku on läinud väga suur osa kultuurirahast lavastustele, mida mängitakse viis korda. Ärge võtke seda keegi isiklikult, aga see on meeletu raha raiskamine. Kultuurikapitali nõue, et tuleb teha vähemalt viis etendust ja siis olete kultuurkapitali raha auga tagasi teeninud, on tegelikult ebaaus. See ressurss ei tule viie etendusega tagasi,” märkis Ojasoo.
“Draamateatri trupp muutub ka iga aastaga aina paremaks ja paremaks. Mida rohkem väljakutseid trupile esitatakse, seda rohkem ta areneb ja mida rohkem ta areneb, seda rohkem saab talle väljakutseid esitada. Niimoodi see läheb. Selles mõttes on draamateatril praegu head ajad. Aga nagu me teatrist teame, siis miski ei ole igavene, kõik asjad muutuvad,” nentis ta.
