Tartu Ülikooli nooremteadur Kaarel Lott uurib doktoriõpingutes sotsiaalmeedia tumedamat poolt. “Üles kasvades, aga ka seniajani, olen tundnud, kuidas mul on keeruline sobituda üpris rangetesse maskuliinsuse raamidesse, mille inimesed on varem paika pannud,” rääkis ta. Sealt tuligi tal mõte uurida toksilist maskuliinsust, aga ka laiemalt sotsiaalmeediat.
Samal ajal on saanud teema ühiskonnas järjest enam tähelepanu, viimati Netflixi seriaali “Adolescence” (“Noorukiiga”, ingl) näitel. “Kogu see teema on justkui lõõmav kriis, mis on seotud sellega, et seksistlikud ja misogüünsed vaated on sotsiaalmeedias üha enam levinud ning see polariseerib ühiskonda järjest rohkem,” rääkis nooremteadur.
Aastal 2022 ilmus kooliõpilaste uuring, mille autorid vaatasid kaheksanda klassi õpilaste teadmisi ja vaateid ühiskonnast ning demokraatiast. Töö üks autor ja Tallinna Ülikooli õppejõud Maarja Tinn rääkis toona ERR-ile, et Eesti poiste hoiakud soolise võrdõiguslikkuse teemal on muutunud aastatega oluliselt tagurlikumaks. Veerand poistest leidis toona, et naised peaksid jääma poliitikast kõrvale. Pooled noormehed arvasid aga, et mehed sobivad poliitikasse naistest paremini ja naistel pole poliitikas asja rääkida kaasa kodaniku positsioonilt.
Üht konkreetset põhjust, miks noorte meeste vaated on muutunud järjest tagurlikumaks, on Kaarel Lotti sõnul raske välja tuua. “Mis aga kipub juhtuma igasugustes kriisides ja ärevatel aegadel, on see, et inimesed pöörduvad pigem konservatiivsemate vaadete poole,” sõnas nooremteadur.
Misogüünia puhul pole aga tegemist kergelt konservatiivsete vaadetega, vaid diskrimineeriva identiteedipõhise vaenuga. Naisi vihkav diskursus karistab naisi, kes hälbivad traditsioonilistest soorollidest, kasutades selleks muu hulgas naiste dehumaniseerimist ja objektistamist, aga ka otsest vägivalda. Eriti kalduvad neisse ideedesse uskujad halvustama naiste välimust, vanust ja seksuaalset kütkestavust. Sagedane on vulgaarne kõnepruuk ja otsene (seksuaalse) vägivallaga ähvardamine.
Misogüünsetele sõnumitele keskendunud veebikeskkond inimetatakse manosfääriks. Sellest on viimastel aastatel kerkinud esile ka manosisuloojad (ingl k manfluencer), kes treenivad noori mehi maskuliinsuse vallas. Selle nn žanri üks kurikuulsam näide on Andrew Tate, aga temasuguseid sisuloojaid on Lotti sõnul väga palju.
Manosisuloojad keskenduvad sageli päevakajalistele ja maailmas universaalsetele probleemidele, millega pistavad rinda paljude riikide kodanikud, kes otsivad kontrollitunnet enda tuleviku osas, selgitas Lott. Näiteks puudutavad need raskusi kodu või töö leidmisel ja üksildust. Paljudes riikides muutub ka ligipääs haridusele selle kallinemise tõttu üha keerulisemaks. Sama näeb tervishoiuteenuste puhul. “Raskused, mis elus tekivad, on paljuski aluseks sellele, et radikaalsem sisu saaks hästi levida,” ütles ta.
Kui kiiresti taoline sisu võib noorteni jõuda, ilmestab hästi Lotti enda katse, mille ta tegi oma uurimistöö jaoks. Eelmisel kevadel laadis ta uude telefoni Tiktoki. Esimene paremäärmuslik video tuli talle ette kõigest paari minutiga. “Sa ei pea isegi ilmtingimata omama seksistlikke või misogüünseid vaateid, aga algoritm paneb inimese väga konkreetsesse kasti, kas siis vanuse, soo või huvide põhjal ehk siis ei eeldata mitte mingisugust toetust seksismile või misogüüniale,” lausus ta.
Manosfääri ühe peamise seisukohana on edasiminekud naiste ja vähemuste õiguste osas jätnud mehed unarusse. Samuti on nad kaotanud ühiskonnas oma domineeriva positsiooni. “Ignoreerides muidugi seda, et igasugused ühiskondlikud näitajad näitavad risti vastupidist. Meestel on endiselt alles domineeriv positsioon ühiskonnas, aga ohvri positsiooni võtmine on ühendav lüli kogu selle liikumise puhul,” lausus Lott.
Halvustavas suhtumises naistesse ei ole iseenesest midagi uut, vaid on olnud osa peavoolust juba väga kaua. Sotsiaalmeedia levikuga on tekkinud neile vaadetele uus väljund, mis väljendub lisaks tavapärasele seksistlikule sõnelemisele ka professionaalsemas sisuloomes manosisuloojate näitel.
“Inimesed otsivad põhjuseid, miks nende elu pole päris selline nagu nad tahaksid. Nii nad panevadki selle süü näiteks seksuaalvähemustele, immigrantidele või naistele. Ehk siis inimesed otsivad kedagi, keda süüdistada selles, et ühiskonnas ei lähe asjad päris nii nagu nemad tahaksid või nende endi elu pole päris selline nagu nad sooviksid,” kirjeldas Lott.
Manosisuloojate sisu leiab praegu peamiselt Tiktokist, aga ka Instagramist. Samuti on taolise sisu levikuks soodne pinnas Youtube. “Need platvormid toetavad ühe inimese ümber koondumist, kes ehitavad üles oma jälgijaskonda ja isiklikku brändi,” kirjeldas Lott.
Ka Eestis on olemas manosisuloojad, kes jagavad õpetussõnu, kuidas olla nn tõeline mees. Kui levinud on aga manosfääri kogukonnad, kus taolisi teemasid arutatakse, on raske öelda. Näiteks välismaal on levinud ka nn incel‘ite kogukonnad. Incel on heteroseksuaalne mees, kes ei suuda pika aja jooksul endale kaaslast leida, olenemata soovist seda teha. Teisisõnu peavad tahtmatult tsölibaati. “Mina ei tea, et meil oleks näiteks eestikeelset incelite-kogukonda. Incel‘eid on Eestis ka, aga nad on liikmed rahvusvahelistes gruppides, tegutsevad näiteks Redditis, mis on foorum,” lausus ta.
Lapsevanemad, aga samuti ka õpetajad, treenerid ja noorsootöötajad, võiksid olla nii manosisuloojate kui ka laiemalt manosfääri ideedega kursis, et neid ära tunda. “Inimesed, kes ei tea nendest kogukondadest ja ideedest, ei saa absoluutselt aru, kui tõsiste ideedega on need inimesed seotud,” rääkis Lott.
Ta usub, et kui noor inimene juba usub neid ideid, siis vastumeetmena ei toimi see, kui hakata neidsamu ideid ründama. Ilmselt läheb noor sellest pigem lukku. Oluline on tema sõnul aga see, et noor õpiks ära tundma teatavaid mustreid selles sisus. Näiteks keskendutakse palju finantsnõu jagamisele, sest manosisuloojad leiavad, et mehed peaksid olema paarisuhtes rahaliselt domineerivad. “Levinud motiivina ollakse näiteks Dubais ning jagatakse pilte olles pilvelõhkujates või sõites luksusautodega,” selgitas ta.
Kui laps hakkab üks hetk rääkima, kuidas haridus on mõttetu ja tahab koolist ära tulla, et rajada oma ettevõte, siis see võiks olla samuti märk, et noor on manosisuloojate ideedest mõjutatud. “Need ideed reklaamivad tugevalt mõtteviisi, kuidas haridus on ajupesu ja kõik peaksid oma ettevõtte tegema, kui nad ei taha elu lõpuni palgatöölised olla,” lausus nooremteadur.
Jälgida tasub sedagi, kuidas positsioneerib noor ennast teiste ühiskonnarühmade suhtes ja nendega käitub. “Näiteks, mida arvab naistest ja kuidas nendega käitub. Kuna need ideed põhinevad vägivalla domineerimisel, siis see võib olla üpris tugev märk. Mitte ainult aga naiste osas, vaid manosisuloojad rõhutavad ka vägivalda teiste meeste, kväärinimeste või vähemuste vastu. Küsimus on selles, kes nende silmis väärivad austust ja manosfääris on see seltskond hästi kitsas,” lausus ta.
Manosisuloojad tunnevad suurt pinget ja vajadust olla n-ö alfad. Näiteks koolis võib see väljenduda selles, et ei alluta naissoost õpetajale, et tõestada teistele poistele oma maskuliinsust. Ehk siis klassiruumis toimuv on Lotti sõnul samuti oluline indikaator.
Mingil määral on poisid Lotti sõnul varemgi piire katsetanud. “See on võtnud aga teistsugused vormid. Näiteks, kui õpetajalt küsitakse, mis värvi on ta Bugatti, siis see on konkreetne viide Andrew Tate’ile,” kirjeldas Lott, kuidas tasub teada ka sõnavara, mis viitab manosfäärile.
Kui toksilisest maskuliinsusest räägitakse avalikkuses omajagu, siis toksilist feminiinsust käsitletakse vähem. Näiteks võib tuua tradwife‘id, kes romantiseerivad konservatiivseid arusaamu naise rollist ühiskonnas: naine ei käi tööl, vaid selle asemel kasvatab lapsi, kokkab-küpsetab.
“Mis on aga hästi oluline kontrast võrreldes toksilise maskuliinsusega, on see, et feminiinsuse puhul ei põhine need ideed vägivallal või teiste ühiskonnagruppide üle domineerimisel. Pigem lihtsalt lähtutakse ajaloolistest soonormidest, mis rõhub sellele, et naine on alluvas positsioonis. Seega ei ole tradwife‘ide sisu sugugi nii ohtlik kui see, mida söödetakse pidevalt poistele ja noortele meestele,” lausus ta.
