Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Näitleja Henrik Kalmet tuvustab Jaan Rannapi kogumikku “Koolilood”, kust on talle eriti hinge pugenud “Agu Sihvka annab aru”.
Mäletan seda raamatut oma vanavanaema raamaturiiulist ja see tundus mulle – poisile, kes sel hetkel maadles kohustusliku kirjanduse pisikeste ampsudega – ikka hirmutavalt paks. Need kohustuslikud teosed hoiti arvatavasti teadlikult õhukesed, et mitte minusugust juba eos käega lööma panna. Seepärast oli “Koolilood” minu jaoks pealtnäha ikka selline poole aasta töö, aga samas intrigeeris see raamat mind oma illustratsioonidega. Edgar Valteri joonistused olid põnevad, elusad ja humoorikad nagu koomiksid, seepärast seda aeg-ajalt ikkagi lehitsesin.
Kuidagi nii muuseas jõudsin Agu Sihvka lugudeni ja siis käiski laks ära – avastasin lugemise enese naudinguks. Lood, mis ei räägi mingisugustest kaugetest aegadest ja võõrastest peentest aadlikest, vaid hoopis tuttavlikest lihtsatest olukordadest, kus kangelased on samasugused kiitsakad koolipoisid nagu mina ise. Ja mis kõige olulisem – ma sain aru, et raamatus võib saada nalja, lugemine pole enam kuiv kohustus, vaid mõnu, põnevus, lohutus ning ka turvaline pelgupaik, kui vaja.
Kõlab nii iseennesestmõistetavalt lugemise armastajale, aga selle tunde tekkimiseks ongi vaja seda surakat, seda esimest kohtumist. Mul oli õnne, et kohtusin Agu Sihvkaga, kes andis mulle julguse ja soovi rünnata lugematul arvul järgmisi pakse raamatuid, aga kiitsakaks poisiks, kes satub alatihti pahandustesse, olen jäänud tänaseni…
