Kultuurkapitali 100. sünnipäeva puhul valmib tänavu lühiklippide sari “Kultuuri kodu”, mis tutvustab läbi 2025. aasta Eesti kultuuri tähttegelasi. 51. klipis tehakse tänukummardus režissöör Veiko Õunpuule.
Veiko Õunpuu hüppas filmi nagu kontvõõras pulma. Olles õppinud ärijuhtimist, kirjandusteooriat ja semiootikat ning siis maalikunsti, oli ta ühtäkki valmis debüteerima filmiga “Tühirand”, mis aga polnudki lihtsalt debüüt ja katsetus, vaid tugev, värske ja äge hüpe kinoareenile.
Õunpuu asetab oma filmides oskuslikult kõrvuti koomika ja traagika nii, et kumbki ei lihvi teiselt nurki maha. Kuidagi on need Õunpuu tegelased ikka end elutoa nurka värvinud. Ja ei saa öelda, et Õunpuu neid trööstiks või jagaks lubadusi, mida elu ei suuda täita.
Õunpuu teisest filmist sai kohe menuk. Ja ehkki “Sügisballi” aluseks on Mati Undi romaan, siis Õunpuu jaoks on see tekst nagu rattad lennukile – aitavad maast lahti tõusta, et siis Õunpuu saaks ise mõnuga edasi purjetada ja arendada omasoodu seda inimese saamatuse, suletuse tunnet ja süveneda elamise jaburusse.
Ja kui publikusõbralik “Sügisball” jättis filmisõbra ootama uut Õunpuu filmi, siis “Püha Tõnu kiusamist” tajusid kiusamisena ka paljud kinovaatajad. Aga teadlikumad ja parema maitsega inimesed olid rahul.
Režissöörina on Õunpuu nagu šveitser Theo, kes peaks olema restoranis inimeste pärast, aga ajab oma asja ja jookseb vabalt.
*
Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.
